Lõpuks hakkab see nõme päev õhtusse jõudma - hommikul magasin tõsiselt sisse, siis läks föön kärssama, trepil oleksin ühe mehe peaaegu jalust maha jooksnud, siis teatati veel koolist, et ei me siiski ei taha teid enda juurde õppima. Praegune tuju ajab mind alati miskipärast kurjaks ja õelaks, tunnen kohe füüsilist vajadust kellegi peal ennast välja elada. Mõtlete, et see on tobe - tean seda isegi aga ikkagi jääb soov alles. Annan kiusatusele järele ja tögan töökaaslast, tunnen mõnu, lausa tõelist mõnu sellest.

Aga nüüd tuleb uus plaan välja mõelda, mida töö kõrvalt teha. Enne hakkas silma üks vabatahtliku võimalus, aitaks lapsi ja nende ajapuuduses vanemaid. Saaks teistele head teha ja endal ka mõnus olla. Peab kirja neile saatma, et olen huvitatud, äkki on Teil mind vaja.
Uue trenni koha peaks ka otsima ja midagi harivat veel lisaks, äkki mõni keelekursus? Vüürkeel tuleb ju alati kasuks.

Mis seal ikka tuleb ennast kokku võtta ja tegutsema hakata, siis läheb ehk maailm ka taas rõõmsavärvilisemaks mu ümber.